Taevasse koguneb veripunaseid pilvi

Sulev Oll. Maaleht. 9. juuni 2011.

Jah, hunnide kuningas oli surnud, aga ooperi “Attila” lavastaja Üllar Saaremäe ei lasknud sel kurval sündmusel end heidutada.

“Ega see pole mõni draamatükk!” põrutab Üllar Saaremäe, keerab kannal ringi ja kõnnib Pärnu teatri Endla kohvikust hoogsalt välja.
Saaremäe ja hoog, need püsivad koos nagu keevitatult. Mehest lihtsalt purskab väge, ükskõik mida ta teha võtab.
Sama hooga kargab ta mitu tundi hiljem teatrisaali kuuendast reast püsti, kisub nahktagi käigu pealt selga, hüppab lavale ja raputab rusikat. Ta ongi võitja.
Jah, Attila, hunnide kuningas on surnud, selja tagant kägistatud, aga Saaremäe ei lase sel kurval sündmusel end heidutada. Publik saalis on juba mitu minutit plaksutanud ja iga sekundiga muutub aplaus marulisemaks.

Vaid alistatud lamavad poris


 Osalised kummardavad publikule uuesti: noor Valgevene bass Anatoli Siuko, jõuline leedulanna Sandra Janusaite, värvikas ameeriklane Erik Fenton, Eesti eelmise “Attila” lavastamist innustanud Mati Palm.
Tegu oli tehtud. Vihatud vallutaja surnud. Itaalia vaba.
Ning mis on veel magusam kui vabadus, oma kätega kätte võidetud vabadus? Ja kas me ise, eestlased, ei pea ennast võitjaks rahvaks?
Siiski ei lase ei Giuseppe Verdi ega Üllar Saaremäe võidufanfaaridel ülearu kaua kõlada. Sest see pole ilus võit. Pigem on see mõrv. Mõrvari mõrvamine, mis peaks taeva sinisemaks muutma – aga ei muuda.


 Võib-olla seetõttu tundubki ooperi lõpp väga lühike: alistatud rahva tütar Odabella heidab nööri Attilale selja tagant üle kõri, pingutab, ja valmis. Mees küsib raugeval jõul veel ühe ajaloo käigus kulunud küsimuse ning heidab siis hinge.
Ei midagi suurt, ei kirge, võitlust ega vastasseisu. Ei väärikust. Aga just väärikust on tulise loomuga Attila kogu oma lühikese elu jooksul kõige rohkem hinnanud. “Tõuske, kangelased!” on ju ta hüüdnud sõdalastele, kes tema ees lömitasid. “Vaid alistatud lamavad poris!”


Noor valgevenelane Siuko on Attilale sobival kõrgusel. Õigupoolest ei näe ta üldse välja nagu ooperilaulja, pigem võiks teda kümnevõistlejaks pidada. Lisaks on Saaremäe (või hoopis koreograaf Oleg Titov?) pannud mehe pidevasse aktiivsuse poosi, otsekui kinnitamaks hunnide kuninga sõnu “meist kiirem pole välk ega kotkalend”.


Jäägu asjatundjate hinnata, kuidas mees laulmisega toime tuli, aga olemuselt sobis ta ossa vägagi. Hoo kõrval õhkus temast meelekindlust, suuremeelsust, vaenlase tunnustamist.
Kokkuvõttes: Siuko kehastatud Attila väärinuks väärikamat lõppu kui see, mis saabus. Aga parata polnud. “Vaata, taevasse koguneb veripunaseid pilvi!” olid hüüdnud tuleviku märkide lugejad. Veripunast oli Pärnu teatri laval tõesti. Valgus muutis punaseks nii pilved kui Attila sõdalaste telgid. Mis olid needsamad pilved, ainult pisut teisiti asetatuna.
Kunstnik Madis Nurmsi töö lõi igatahes keskkonna, milles inimlike ja ka jumalike vastuolude lahendamine sai täiendava jõu ja selguse. Just täpselt sinna sobis lause “Jumalate ees laskub isegi kuningas põlvili!”.


Mida tähtsustati aastal 1976?
Attila rõhuasetust vaadates – kas lahingu võidab paganate Odin või kristlaste Jumal – oleks huvitav mäletada, kuidas kõlas see küsimus 1976. aastal Estonia teatris Arne Miku lavastuses.


 Veel oleks huvitav teada, kuidas kõlaksid selle ooperi laused “Sa võid saada kogu universumi, jäta mulle Itaalia!”, “Põgenik ihkab alati oma kodumaa järele” või “Me võitleme suitseval lahinguväljal viimse hingetõmbeni” eri aegadel eri riikides.
Igatahes on “Attilas” mõtteainet küll – olemise, eetika, isamaa ja armastuse üle. Ning kui kõike ei jõua teatrisaali tulvava muusika laine all lõpuni mõelda, võiks tulla – nagu eetiliste valikute ees seisnud Odabella – iseendaga õue nõu pidama tunnil, mil “isegi tiigrid on heitnud puhkama”.