Ökopunkari viha, armastus ja surm

Alvar Loog. Postimees. 6. juuni 2011.

Pärnu PromFesti mudel on samavõrd unikaalne kui tänuväärne. Asja teeb huvitavaks ka klausel, et lavastamisele tuleva ooperi saab valida konkursi võitja ise. Kaks aastat tagasi parimaks osutunud valgevene bass Anatoli Siuko võttis Giuseppe Verdi «Attila».

PromFesti produktsioonidele lisab põnevust ning eksklusiivsust teadmine, et kõigi senise viie ooperi lavastajad on olnud selles žanris debütandid. Nii on PromFestil aastatega kujunenud täiesti oma käekiri, mida võiks iseloomustada järgmiste sõnadega: postmodernsus, visuaalsus, (vaate)mängulisus, nooruslikkus, kontseptuaalsus, provokatiivsus jne.

Patriotismi asemel fantaasia

«Attila» (1846) süžee on üks jaburamaid, millele Verdi kunagi muusika kirjutanud. Seega allub see nii vormilisele kui sisulisele tõlgendamisele suurema vastupanuta. PromFesti lavastusmeeskond on selles Verdi hoogsas noorpõlveteoses tooni andva testosterooni, patriotismi ja usukuulutuse asendanud vabakäigule lastud fantaasiaga. Kui muidu tuuakse ajalooliste ooperite lavaaeg kas kujutlusvõime külluse või puudumise tõttu minevikust olevikku, siis lavastaja Üllar Saaremäe ja Co on otsustanud hoopis tuleviku kasuks.

Kui see kellelegi teisele midagi ei anna, siis vähemalt vabaduse tegijatele endile, mida on ka kasutatud. Kohati ehk isegi liiga, sest kunstnik Madis Nurmsi postapokalüptilise glamuuri vaimust kantud kostüümid, mis lavastuse kihtidest kõige dominantsemad tunduvad, on kogu oma välise efektsuse juures lubamatult eklektilised. Semiootiline piir «barbarist» Attila ja roomlaste vahel on seega suuresti markeerimata. Ning seega läks kaduma ka kultuuride konflikt, millele see ooper oma dramaturgias tugineb.

Kolmest rippuvast koonusest ja ühest trepist koosnev lavakujundus oli kui tühi lõuend, millele valguskunstnik Margus Vaigur pop- ja rock-kultuurist pärit lahendusi kasutades muusikaga nii ootuspärastes kui ka ootamatutes kohtades riimuvaid pilte maalis.

Etenduse hoo ja rütmi eest hoolitses koreograaf Oleg Titov, kel oli õnnestunud Kaunase Riiklikust Muusikateatrist laenatud koor ja ka osa solistidest päris veenvalt ja mõtestatult laval liikuma panna ning seega Verdi numbriooperi struktuuri pisutki dünaamilisema lavastusterviku eesmärgil hägustada.

Lavastaja ise, kes lõpptulemuses pisut kunstnike ja koreograafi varju jäi, annab enese kohalolekust märku eetiliste ning emotsionaalsete hinnangute kaudu: hunnide väepealik Attila, keda Verdi ja tema libretist selles ooperis itaallaste vabadusvõitluse allegoorilise vaenlasena kujutavad, on Saaremäe tõlgenduses pigem positiivne kangelane ning koguni süütu ohver.

Ühes teise vaatuse aarias, kus käisesse disainitud raadiosaatjaga Rooma saadik Ezio meenutab Igavese Linna kunagist hiilgust, näidatakse vaatajaile lakke projitseeritud filmiribalt nostalgilist tagasivaadet kõrgtehnoloogilisele heaoluühiskonnale.

Tõestas elujõudu

Selle sammuga teeb Pärnu lavastus mõõgaga Rooma väravatele koputavast Attilast otsekui radikaalse ökopunkari, kelle looduslähedus, emotsionaalne siirus ja loomalik agressiivsus vastandub kõigele sellele, mida oleme viimase pooleteise sajandi jooksul harjunud uhkusega pidama lääne tsivilisatsiooniks. Ökopungist vestavad teisel moel ka Madis Nurmsi kostüümid, mis valmistatud väidetavalt vaid sünteetilisest materjalidest taaskasutusmeetodil.

«Attila», mida on üldiselt loetud üheks Verdi nõrgimaks ooperiks, ärkas Pärnus tõeliselt ellu. Kaunase Riikliku Muusikateatri orkester (dirigent Erki Pehk) leidis partituuri pisut üheplaanilisest, ent siiski rikkalikust tekstuurist üles nooruslikud ning dramaturgiliselt mõjusad kõlavärvid. Projektooperi solistide ansambel saavutas vähemalt neljapäevasel eelesietendusel sünergia, mida repertuaariteatri statsionaarlavastustes eriti ei kohta.

Nimiosa laulnud 24-aastane Anatoli Siuko pakkus oma noorusele vaatamata nüansirikka ja kõrgetasemelise vokaalse partii, ent jäi hunnide kunagise valitseja rollile ehk pisut alla oma füüsises. Talle sekundeerisid leedu sopran Sandra Janušaite (Odabella) ja vene bariton Vladislav Sulimski (Ezio), kelle mõlema kohta võib lausuda üksnes kiidusõnu.

USA tenor Erik Fenton langes ansamblist pisut välja nii vokaalselt kui ka rollijooniselt (näis, nagu poleks tema tegelaskuju eriti huvitanud ei kunstnikku ega lavastajat). Ainsa eestlasena tegi paavst Leo I episoodilises rollis kaasa vanameister Mati Palm, kes 35 aasta eest ise Estonias Attilat laulis.

Pärnu PromFest tõestas oma viienda ooperiproduktsiooniga traditsiooni elujõudu ja sisemist värskust. Järgmine lavastus tuleb kahe aasta pärast. Selle peaosalisi saab aga näha ja kuulda juba eeloleval pühapäeval Pärnus toimuval Klaudia Taevi nim lauluvõistluse finaalkontserdil. «Attila», mida mängitakse veel ühel korral Tartus ning Tallinnas, elab uuel ooperihooajal oma elu edasi Kaunase Riikliku Muusikateatri repertuaaris.